Aimar Altosaar: taevatrepi viimasel astmel

  • Inimese eluteed saab võrrelda taevatrepiga, mille lõppu me ei näe.
  • Väärtustades surijaid ja vanu, väärtustame kõiki, ka noori ja vastsündinuid.
  • Palliatiivravi võime ükskord vajada kõik, kuid riik pole selleks valmis.

Meie Eesti toimetaja Aimar Altosaar.

FOTO: Eero Vabamägi

Inimese elu on kui taevatrepp: igale järgmisele tasemele jõudmiseks tuleb läbida eelmine, aga me ei tea, millal astmed lõppevad. Inimese elu on tervik, igas vanuses on ta sama väärtuslik kui sündides, pole hetke, mil ta väärtus väheneks, seda ka viimasel astmel, mille tahame läbida sama väärikalt kui eelmisedki.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Surm käib meiega iga päev kaasas, kuid kui olete elanud küllalt vanaks, et oskate juba elu hoida, siis võib teie elutee olla pikk ja taevatrepp ulatuda väga kõrgele. Kuid surm saabub lõpuks ikkagi. Kõik me tahame, et lahkumine oleks väärikas, kuid kas meie perekond, kogukond või ühiskond tervikuna võimaldavad seda?

Tagasi üles