Reovesi mere asemel metsa alla väetiseks

Läänemerre jõuab viimastel aastakümneil küll üha vähem fosforit, kuid siiski rohkem, kui lubab Läänemere tegevuskava.

FOTO: Wolfgang Zwanzger/Panthermedia/Wolfgang Zwanzger

Veidi vähem kui aasta eest sai siinsamas käsitletud meie mere eutrofeerumist ehk liigset toitelisust ja selgus, et asi on küll läinud paremaks, kuid loorberitele puhkama jääda ei saa. Ega polegi jäädud – tööd on tehtud reovee puhastamisega ja sellest järgi jäänud sete taaskasutamine väetisena paistab aina perspektiivikama kavalusena, mis mutta lõksu jäänud fosfori meie heaks jälle tööle paneb ega lase tal merre voolata.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Läänemere tegevuskava ja Euroopa Liidu õigusaktid kohustavad meid vähendama toitainete kandumist merre, sest merre jõudnud lämmastik ja fosfor panevad kasvama kogu taimestiku, alates pilliroost kuni mikrovetikateni.

Muist vohama kippujaist on seejuures mürgised, sestap siis ka suviste õitsengutega kaasnevad hoiatused suplejaile. Hoolimata mürgisusest aga vähendavad sellised vohamised vee läbipaistvust, seetõttu halvenevad sügavamate veekihtide valgustingimused. Veel enam, surres vajuvad organismid põhja, kus neid lagundavad bakterid võivad ära tarbida kogu hapniku. Sügavates merepiirkondades kujunevad niimoodi hapnikuvabad väävelvesinikurikkad alad, kus kalad ega teised aeroobsed organismid enam elada ei saa. Eutrofeerumine mõjutab niisiis kogu ökosüsteemi.

Tagasi üles