Martin Ehala: Sisyphose töö

  • Kooli nõudlikkus paneb nõrku õpilasi end alaväärsena tundma.
  • Kaasav haridus püüdleb selle poole, et kõik tunneksid end täisväärtuslikuna.
  • Hariduslik kaasamine ei tohi muutuda tähtsamaks kui hariduse andmine.

Tizian «Sisyphose karistus», 1548. Sisyphose karistuseks oli veeretada igavesti kivimürakat mäetippu, mis sealt alla veeres, ja seejärel taas alustada.

FOTO: Wikimedia Commons

Professor Roger Slee, üks kaasava hariduse käilakujusid, avaldas mullu frustratsioonist kantud raamatu «Kaasav haridus pole surnud, ta ainult lõhnab imelikult», milles kurdab, et vaatamata 25 aastat kestnud ponnistusele on diskrimineerimine ikka «sügaval hariduse kontides» – akadeemilisele võimekusele ja tööturupädevustele suunatud hariduseesmärgid panevad suure osa õpilasi tundma end tõrjutuna. Professor Lani Florian kurdab oma värskes artiklis, et ainuüksi normaaljaotus alavääristab pooli õpilastest, sest nende tulemus jääb alla keskmise.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kui nõustume, et igal lapsel, olgu võimekal või nõrgal, on õigus oma võimed täiel määral välja arendada, siis vajab ta hariduskeskkonda, mis sobib tema võimetega. See aga tingib paratamatult, et kõik õpilased ei saa olla kaasatud peavoolu.

Tagasi üles