Tiiu Kuurme: lapsepõlv ja tehnoloogiline tsivilisatsioon

  • Vaatamata majanduslikule heaolule süvenevad laste hingeprobleemid.
  • Uus õpikäsitlus keskendub pädevuste, mitte isiksuse arendamisele.
  • Tehnokraatliku hariduse asemele peaks tulema inimesekeskne kasvatus.

Tehnoloogiline tsivilisatsioon on röövimas laste vabadust.

FOTO: Ian Lishman/PantherMedia/Scanpix

Laste elu pole kunagi varem olnud nii turvaline ja hea, samas pole kunagi varem lastel olnud nii palju vaimse tervise probleeme. Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme analüüsib vajakajäämisi tänapäeva kasvatuses.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kas tänapäeva lastel on vedanud? Et nad on sündinud meie aega ja sellele maale, kunagise, nüüd linnastunud maarahva sekka. Nad kannavad kauneid mugavaid riideid, kooli sõidutab koolibuss, elamusi pakuvad Lottemaa, Pokumaa, Jääaja keskus ja rohked seikluspargid, koolivaheaega saab veeta Kreetal ja Tenerifel, harivaid kogemusi pakuvad muuseumipedagoogid. Koolid on muutumas laste uurijavaimu ning aktiivsustahet arvestavaks. Kõik õpetajad teavad, mis on lapsekeskne õpetus, ning mures last toetab tugispetsialist. Loodetavalt pole Eestis ühtegi last, kes poleks kordagi saanud metsa ja mere äärde. Miljonilinnades on. Haridusuuringuis on tõusnud suureks teemaks õpetajate ja õpilaste heaolu.

Mitmete maade ülikoolides on lapsepõlveuuringud omaette teadussuund. Lapsepõlve ajalugu uurinute seisukohad on vastuolulised. Ühtede vaates pole lastel eales varem olnud nii palju arenguvõimalusi ning lapse väärtus vähemalt õhtumaades sedavõrd suur. Teiste uurijate vaates pole lapsed eales varem olnud nii ilma vabadusest ja vaba mängimise rõõmust ning sedavõrd meediamüra, väliste ettekirjutuste ja aja surve all.

Kadunud lapsepõlv

Selle sajandi algul kirjutas Soome uurija Maija Lehtovaara modernismiajastu lapsepõlvest kriitiliselt: lapsepõlve ainus väärtus on kellekski saada; laps on täiskasvanute mängunupp, investeering tulevikku; lähenemine lapsele on tehnoloogiline: käitumisinsenerid kasvatavad lapsi pedagoogiliste tehnikate päraselt. Nüüd, postmodernismi ajastul on lapsepõlvel väärtus ja laste vajaduste teenistuses terved ettevõtlusharud. Miks siiski on viimase kümne aasta jooksul elust omal soovil lahkunud terve koolitäis lapsi (avalikkust on teavitatud rohkem kui 300st) ehk et elule külluseajastul eelistatakse surma?

Tagasi üles