Martin Ehala: kui ülikool tuli turule

Turusuhted on muutnud ülikooli olemust. Foto: Andriy Popov/PantherMedia/Scanpix

Olid ajad, kui professoritiitel andis selle kandjale kerge üleloomuliku oreooli ja sõnadele sügavmõttelise kaalu, isegi kui mõtet ennast väga ei olnudki.

Tänapäeval tiitlid enam ei loe, isegi pädevus ja tarkus ei pruugi lugeda, kui pole sotsiaalmeediakontot. Kui aga jälgijaid on miljoneid, annab see sõnadele kaalu, mida pole võimalik saavutada mingite avastustega. Aga eks öelnud Betti Alver juba 80 aastat tagasi: Jõuk püsib nüriduses hardas/ja pärg on pärg./Kuid sõber, tea: nüüd vaim on vardas/ja väntab härg.

Kirjutatud teises ajas ja teise härja kohta, ei saa ometi jätta märkamata paralleele ajaga, kus köögitüdrukust võis saada minister, kunst pidi kuuluma rahvale ja keskharidus sai kohustuslikuks. Tänapäeval oleme jõudmas olukorda, kus kõrgharidus hakkab saama normiks. Kuid see on vaid väline sarnasus. Mõlema aja sügavam paralleel on plebeistumine, üleolev suhtumine ekspertidesse, ja lärmaka rumaluse triumf. Kusjuures erilist vahet ei ole, millise poliitilise spektri otsaga on tegu – jätkub niihästi emotsionaalselt ülesköetud mehi kui ka naisi.

Ülikoolid, nagu tänases repliigis väga tabavalt märgib haridussotsioloog Voldemar Tomusk, on hakkama saanud iga riigikorra ajal, olgu härg milline tahes, kuigi parem, kui ta oleks muidugi vardas. Ka teadlane on inimene ja tahab süüa. Praegune aeg vast ei survesta uuringuid ja õppetööd ideoloogiliselt samavõrd jõhkralt kui varasem, kuid seda tugevam on raha võim. Ei julge öelda, et sellel oleks oluliselt väiksem mõju.