Aimar Altosaar: rändest rahulikult ja positiivselt

Aimar Altosaar.

FOTO: Eero Vabamägi

Eestlased on rännanud ja Eestisse on rännatud sajandite jooksul väga palju ning suhtarvud on olnud üsna suured.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Eelviimane, Teise maailmasõja aegne ränne ja sellele järgnenud okupatsioon olid aga nii rängad, et sellest pole siiani üle saadud. Mistõttu on eestlased rändeküsimustes väga tundlikud. Uus massilisem rändamine algas 2000ndate alguses pärast ELi liikmeks saamist ja Schengeni viisaruumiga ühinemist. Kuigi vabalt sai liikuma juba iseseisvumise taastamise järel, ei võimaldanud viisarežiimid ning kehv elujärg suuremat rändamist.

ELi avatud tööturg käivitas eestlaste töörände jõukamatesse liikmesriikidesse ja Soome mindi kõige rohkem, sest see oli kodule kõige lähemal ja kultuuriliselt vastuvõetavaim. Populistlikud poliitikud käisid üksteise võidu välja järjest suuremaid arve, kui palju eestlasi olevat ära läinud – tõsimeeli räägiti 150 000 – 200 000 väljarändajast! Kelle usk riiki ja majanduslikku suutlikkusse oli nõder, valis sellised poliitikud end ka esindama.

Kümmekond aastat hiljem, kui karm poliitiline kriis Lähis-Idas paiskas Euroopasse miljoneid pagulasi, leidsid populistlikud poliitikud võimaluse käivitada hirmutamisralli järjest fantastilisemaid arve välja käies. Üksteist üle pakkudes jõuti miljonite ja isegi kümnete miljonite pagulasteni, kes kohe kusagilt Eestisse pidavat jõudma. Viidati vandenõuteooriatele ja manati Euroopa Liitu ja Saksamaad, kes tegevat kõik rahvusriikide lämmatamiseks. Kelle usk Euroopa Liitu oli nõrgavõitu ning kes olid veendunud, et pagulaste masse saavad pidurdada vaid piiritarad, mitte rahvusvahelised kokkulepped ja riikidevaheline tihedam koostöö, leidsid endile esindajad, kes häälekamalt hirmsaid arve hõikasid.

Tagasi üles