Erkki Laaneoks: lapsele ühest vanemast ei piisa

Riik peaks toetama lahus vanemate koostööd, mitte neid vastandama. Foto: Andriy Popov/Panthermedia

Lahus vanemate pingeid ja nende halba mõju lapsele toidab praeguse süsteemi vanemaid vastandav joon. Lapsevanem ja MTÜ Lapsele Vanemad juhatuse liige Erkki Laaneoks kirjutab, et vanemlik liit on elujaotus, mis innustab lahus vanemaid koostööle ja kindlustab lapsele suhte nii ema kui ka isaga.

Kolmandik Eesti lapsi ei ela koos ühega oma vanematest, emade-isade vahel on palju arusaamatusi ja tülisid, mis mõjutavad laste arengut, kohtud upuvad kaebustesse ning ahastusel ei paista otsa ega äärt.

Praegune süsteem polariseerib lahutavaid vanemaid ehk sisuliselt sunnitakse neid võitlema nn põhivanema staatuse eest; teisele jääb nn kõrvalvanema roll (perekonnaseaduse järgi «lapsega koos elav vanem»/«õigustatud isik» ja «lahuselav vanem»/«kohustatud isik»). 

Põhi- ja kõrvalvanemaks eristamine ilmneb mitmeti. Näiteks määratakse ühele vanemale laste eest hoolitsemine ja teisele rahamaksmine. Mõni vanem ei hooligi oma lastest, aga need on Eesti pereterapeutide hinnangul erandid.

Vanemate vastandamine ilmneb perehüvitiste maksmisel: neid makstakse ainult ühele vanemale. Nende väga vajalike toetuste suurus on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud. Paraku on sel mõõgal teine tera. Nimelt näeb riik lapse eest hoolitsejana ainult üht vanemat, kellele makstakse vastavat toetust, või eeldab, et vanemad suudavad omavahel perehüvitist jagada. See eeldus peab lahus elavate vanemate puhul harva paika.

Olukord võib minna õiglusest ja mõistuspärasusest üpris kaugele. Vaatame näiteks olukorda, kus vanematel on kaks ühist last ja uuest suhtest mõlemal lisaks üks laps. Riigi silmis, st perehüvitiste maksmisel arvestatakse, et ühel vanemal on kolm last ja teisel vanemal mitte ühtegi, sest oluline on see, kelle nimele kirjutatakse lapsed (samas, ülalpidamise mõttes on mõlemal vanemal kolm last). Riik suunab kärgperede puhul kodanikke skeemitama. Mõistlikum ja kõigile lihtsam oleks, kui lastega seotud toetusi makstakse vaikimisi mõlemale vanemale vastavalt nende ülalpeetavate laste arvule. Ainult ühele vanemale võiks peretoetusi maksta vanematevahelisel kokkuleppel, kohtuotsusega, vanema surma jms puhul.

Seadusi hoolikamalt uurides näeme seal ka varjatumaid vanemaid polariseerivaid nüansse. Perekonnaseadus näeb ette, et nn kõrvalvanemale pannakse paika suhtlusõigus ja vaidluse korral on tal õigus kohtus nõuda suhtlemise korra määramist.

Mis on suhtlus? Suhtlus on kolleegidega töö juures lävimine, lapsega mänguväljakul või järelevalve all kokkusaamine. Aga kui laps on nädalavahetuse, nädala või kaks vanemaga – kas see on siis pelgalt suhtlus? Ei ole ju! Vanema ülesanne on kanda lapse eest igati hoolt. Tegemist ei ole ka hooldamisega, sest hooldatakse pigem haigeid ja endaga enam mitte hakkama saavaid inimesi. Õigem oleks seda nimetada hoolekorraks või siis mõlemat nimetust kasutades hoole-suhtluskorraks. Seega on väljend «suhtluskord» semantiliselt varjatult polariseeriv nimetus (ühele hool, teisele suhtlus).