Rainer Reile: hea on olla rikas ja terve

Rainer Reile, Tervise Arengu Instituudi teadur. Foto: Erakogu

Kõrgharidusega mehed ja naised elavad tervena 13 aastat kauem kui nende põhiharidusega sookaaslased, kirjutab Tervise Arengu Instituudi teadur Rainer Reile ja analüüsib ebavõrdsust tervises.

Tervis on inimese kõige kallim varandus, ütleb üks eesti vanasõna. Kuid nii nagu iga muugi rikkusega ei jagu ka tervist kõigile kunagi ühepalju. Pigem on olukord selline, et tervist kaldub olema enam seal, kus on ka rikkust.

Tervise ebavõrdsuseks nimetatakse olukorda, kus mis tahes tervisenäitajates esineb süstemaatiline erinevus mõne ühiskondlikku kuuluvust märkiva tunnuse alusel ühe rühma kasuks ja teise kahjuks. Neid rühmi ühendavad jooned on sageli demograafilised (näiteks vanus, sugu, rahvus), kuid võivad olla seotud ka sotsiaalmajandusliku staatusega kas siis hariduse, ameti või sissetuleku ja materiaalse heaolu järgi.

Parem haridus, paremad valikud

Lihtsustatult tähendab näiteks parem haridus suuremat tõenäosust teha targemaid tervist mõjutavaid valikuid. Tervist toetavate valikute elluviimiseks on aga tarvis sotsiaalset ja majanduslikku kapitali, näiteks võimalust süüa täisväärtuslikku toitu, turvalist kooliteed, puhast elukeskkonda või sõpru jooksurajal, ehk oluline on küsimus, mida me oma tervise heaks teha saame. Nii on need tegurid omavahel tihedalt seotud ning need kõik on terviseriskidega toimetulekuks vajalikud spetsiifilised ressursid, mille tähtsus ja tähendus varieerub nii ajas kui ka ruumis.

See, kui hea tervis kellelgi on, on seotud meie ümbrusega. Tervist mõjutavad tegurid ehk tervisemõjurid tulenevad tingimustest, milles inimesed sünnivad, kasvavad, elavad ja vananevad. See, et need tingimused pole kõigile kaugeltki ühetaolised, ongi tervise ebavõrdsuse eeldus.

Ühena esimestest juhtis sotsiaalmajanduslikele erinevustele tervises tähelepanu Suurbritannias 1980. aastal Douglas Blacki eestvedamisel valminud uuringuaruanne. See näitas, et elukutse alusel määratletud kõrgeima ja madalaima sotsiaalmajandusliku klassi suremus erines ligi kaks korda ning hoolimata riikliku tervishoiusüsteemi pingutustest oli erinevus aja jooksul kasvanud. Raportis, mille avaldamist toonane valitsuspartei korduvalt püüdis edasi lükata, pakuti tulemusele mitut võimalikku seletust.