Martin Ehala: vatiga polsterdatud ühiskond

Martin Ehala

FOTO: Konstantin Sednev

Riigieksamite edetabelite avaldamisele järgneb traditsiooniliselt arutelu, mida need pingeread ikkagi näitavad ja kas neid tasub avalikuks teha. Sellega haakub ka hoopis põhimõttelisem küsimus, kas eksameid on üldse vaja.

Mõlema küsimuse puhul on peamine argument väide, et niihästi eksam, selle tulemused kui ka nende avalikustamine rikub õpilaste enesehinnangut, kellele see aine on raske ja tulemused seetõttu halvad.

Tasapisi on selline mõtteviis andmekaitsele apelleerides võtnud üha suuremaid tuure. Ma mäletan hästi, kui 1990ndate lõpul hakkasid üliõpilased nõudma eksamitulemuste avaldamise lõpetamist, sest need võivad tööandjale kättesaadavaks osutuda ja seega raskendada töö leidmist. Praeguseks oleme jõudnud niikaugele, et isegi magistritööde avaliku kaitsmise järel ei ole õigust kohalolijaile öelda, mis tulemuse keegi sai. Avalikku tagasisidet kaitsmise järel saavad vaid need, kes on oma tulemuse auditooriumis väljaütlemisega nõus.

Veel hiljaaegu ületas uudisekünnise arutelu selle üle, kas spordipäeva tulemusi tohiks kooli stendile üles panna. Taas oli põhiline vastuargument, et nõrgema tulemuse saanuid võidakse hakata seetõttu narrima.

Mina esindasin omal ajal kooli murdmaasuusatamises, kiirusaladel sain klassi keskmisi tulemusi, kuid ei suutnud mingeid norme täita lõuatõmbamises ja rööbaspuudel. Ja mis siis. Keegi ei ole täiuslik ja just nii sellesse toona suhtutigi.

Paljukirutud lumehelbekesi ei pruugi olemas ollagi. Küll aga on oma arust heatahtlikke inimesi, kes kutsuvad üles looma vatiga polsterdatud ühiskonda.

Kõik need, kes räägivad ja kirjutavad, kuidas pingeread häbimärgistavad nõrgemaid, teevad tegelikult seda ise – andes avalikult ja kõlava häälega teada, et pingerea lõpus olemine on häbiväärne, annab põhjuse end kehvasti tunda ja on teistele alus narrimiseks.

Ei maksa riigieksamite pingeridu võtta nii traagiliselt – on ju teada, et vaid 20 protsenti õpilase tulemustest tuleneb kooli headusest ning 80 protsenti isiklikest võimetest ja perekondlikust taustast.

Riigieksami pingeridades kajastub ka asjaolu, et gümnaasiumi sisseastumiseksamid selekteerivad saavutusele orienteeritud õpilased eliitkoolidesse, mistõttu need on juba ainuüksi seetõttu rivi eesotsas (vt Olev Musta suurepärast analüüsi, PM 26.03).

Seega, paljukirutud lumehelbekesi ei pruugi olemas ollagi. Küll aga on oma arust heatahtlikke inimesi, kes kutsuvad üles looma vatiga polsterdatud ühiskonda, justnagu inimesed oleksid tõesti lumehelbekesed. Meie kõigi vaimse tervise nimel ei maksaks sellistele «heatahtlikele» järele anda.

Tagasi üles