Tellijale
Aimar Altosaar: kallid kaasmaalased (2)
/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)
4. märts 2020, 00:01
/nginx/o/2020/03/03/12985928t1hdf60.jpg)
Seni, kui valitsuse pingutused perepoliitika vallas ei too meie tööturule arvukamaid sugupõlvi ehk siis veel vähemalt 20 aastat, tuleb meil arvestada sisserändega, millest loodetavasti on endiselt suur osa kodumaale naasvatel eestlastel.
See omakorda tähendab, et ühiskonna sisemine sidusus, hoolivus, kaasavus ja kõik need teised head asjad, mis inimesi hoiavad, peavad saama tegelikkuseks. Samm selles suunas on siseministeeriumi kohanemisprogramm välismaalastele, mille alusel ning Eesti riigieelarve ja Euroopa Liidu fondide toel on Expat Relocation Estonia OÜ koolitusmoodulid viie aastaga Eesti ja eesti keele omasemaks muutnud rohkem kui viiele tuhandele uussisserändajale.
Eestist on saanud sisserännuriik, sest siia tulijaid on 2015. aastast saadik olnud rohkem kui siit lahkujaid. Seda võib nimetada lähimineviku rahvastiku muutuste kolmandaks etapiks.
Oleme harjunud kuulma, et Eesti rahvastik kahaneb. Kuna meid on vähe, on muretsemine oma keele ja kultuuri pärast meil veres. Taasiseseisvumise järel esimese etapina 1992. aastal loodud Eesti Migratsioonifond oli esimene asutus, millega hakati korrastama rahvastiku koosseisu, aidates ajaloolisele kodumaale pöördujaid, kes ei soovinud või ei saanud oma elu meie riigiga siduda. Tollel kümnendil hakkas omakorda lääne poole liikuma ka eestlasi, nii õppima kui töötama, samas naasis kodumaale palju seni paguluses elanuid.
Teine etapp rahvastikukujunduses algas 1998. aastal Integratsiooni Sihtasutuse loomisega, kuna hakkas selguma, et suurem osa okupatsiooni ajal Eestisse tulnutest ei kavatse siit lahkuda ning peame nad oma rahvasse sulandama. See pole olnud kerge ülesanne ning ka 22 aastat pärast riiklike integratsioonikavade algatamist peame nentima, et see on põlvkondi kestev töö ning peamine on hoida rahva sidusust ja oma väärtusi, siis tulevad meiega kaasa kõik, kes tahavad saada meie kaasmaalasteks.